19. veebruaril toimus koolis Eesti Vabariigi 90. aastapäevale pühendatud kõnevõistlus, kus igast gümnaasiumi klassist oli üks õpilane osalemas. Juubeli puhul olid teemad seotud isamaa ja kodukohaga. Võitjal oli au esitada oma kõne kooli korraldatud iseseisvuspäeva aktusel. Võistluse võitis Rauno Raid. Leole eripreemia sai Mart Kurrikoff, kelle kõne ilmus Leoles ja ta esitas oma kõne ka Lembitu platsil toimuva iseseisvuspäeva akusel.
Minu esitatud kõne teemal "Missuguseid tegusid vajab Suure-Jaani?", oli aga järgmine:
Lugupeetud zürii, õpetajad ja kaasõpilased. Täna räägin ma teile tegudest mis minu arvates meie kodulinnal vaja läheb. Esimesena torkab teile kindlasti pähe mõte töökohti tekitada, mis on väga hea idee ja milleni ma täna soovingi jõuda.
Väiksemad vajalikud tegevused siin linnas on juba tehtud, kuid kahe suure kaotuse tõttu, on siinne elu ühte punkti seisma jäänud. Meie endistel ettevõtlikel meestel nagu Rein Valdmaal ja Peedu Voormansikul olid kaugeleulatuvad plaanid mida siin korda saata, aga minu arvates nad unustasid ühe asja, mis meelitaks siia inimesi igast kandist ja seega tooks kuulsust ja tuntust meie kodule, nimelt turism.
Iga aastane Artur Kapi Muusikafestival meelitab kohale nii suure arvu inimesi, mis muidu oleks Suure-Jaani linna jaoks ulme. Olgugi, et iga aasta see arv kasvab, jääb seegi ükskord seisma, sest meil ei ole kohta, kus võimaldada külalistele ööbimist. Presidendipaari ja muusikategijad saame küll Jahimajja majutada, aga kas siis ülejäänud muusikakuulajad saadame metsa telkima? Peaksime arvestama sellega, et kõik inimesed pole harjunud ritsikate vahel ööbikulaulu kuulates lageda taeva all magama. Rajades piisavalt suure hosteli ja mõnele metsaäärsemale alale kämpingute platsi, peaks asja kõvasti parandama. See tegevus omakorda suurendab töökohtade arvu.
Olemasolevas spordikompleksis käivate võistluste ajal oleks suurepärane sinna majutada tihedast päevast väsinud sportlased, mis omakorda tooks hosteli töötajatele aastaringselt palka.
Ka kultuurilised väärtused on need mis inimesi kohale meelitavad ja meil oleks neid ümbruses pakkuda küllaga, alustades majamuuseumitest ja lõpetades kalmistuga.
Ratsaturism on üha laienev valdkond Eestis ja siinkohal ei jää meiegi maha. Lisaks Olustvere tallile, on läheduses kerkimas uus tall, kus kavatsetakse pakkuda turismi ratsutamist, treeninguid ja hobuteraapiat. Ning seda kõike omal kohalikul Eesti hobusel, kes on maailmas kogumas tuntust oma väiksuse, sõbralikkuse ja kannatlikkusega.
Turism suurendab inimeste läbikäivust linnas ja see omakorda tekitaks nõudlust lisa poodide järele, mis oleks suurepärane, sest me ju kõik nägime mis juhtus eraettevõtetega kui suurketi Konsum siia rajati. Linnaelanike arv on lihtsalt nii väike, et mitmel poel on raskem ellu jääda, ja nagu näha, suurim võidab.
Noorte püsielanike meelitamiseks linna, oleks vaja siinne elu muuta aktiivsemaks. Olen ise mõelnud, et läheduses puudub universaalne ruum kus korraldada pidusid ja diskosid ning mõnikord lihtsalt sõpradega maha istuda ning aega veeta. Selline mõnus koht kus igas vanuseastmes noor ennast hästi tunneks. Võiks ju öelda, et praegune noortekeskus on see millest ma räägin, kuid selle asukoht on liiga linnast väljas ja tunnistagem, noored on meil tänapäeval laisad. Pigem tasuks meil mõelda vana kultuurimaja peale. Sealsetele pidudele ja üritustele on alati rahvas kohale tulnud.
Ka meie tublisid pensionäre ei tohi unustada. Neile tuleks võimaldada täisväärtuslik vanadusepõlv. Selleks peab olema meie linnas kõikidele vajadustele vastav vanurite päevakeskus, et pakkuda üksindusse jäänutele võimalust suhtlemiseks oma eakaaslastega ja samas võtta aktiivselt osa huvialasest tegevusest.
Selline on minu nägemus tuleviku Suure-Jaanist, et mina ja mu eakaaslased saaksid pärast õpinguid koju tagasi tulla, luues siia oma kodu ja arendades linna elu, muretsemata töökoha puudusest, laste igavlemisest kodus ega mõeldes vanemate üksindustundele.
Eva-Liis Reile
